Võlakirjad on aktsiatest stabiilsemad
2022. aastal alanud intressimäärade tõusutsükkel on kasvatanud investorite huvi võlakirjade kui aktsiatest stabiilsema investeerimisvõimaluse vastu, sest kõrge tootlusega võlakirjad pakuvad 7-10% aasta tootlust, mis on läbi tsüklite aktsiaturgude tootlusega sarnane tulem. Tavaliselt on võlakirjad ettevõtte kapitalistruktuuris aktsiainvestoritele tehtavatest maksetest eespool, kuid leidub ka erandeid. Üheks selliseks võib kujuneda Planet42 juhtum, kus võlakirjaomanikud kaotavad raha, kuid aktsiainvestorid oma investeeringut maha ei kirjuta. Oleme Avaronis võlakirjadesse investeerinud juba üle 15 aasta Avaroni Privaatportfelli Fondis (68% portfellist täna kõrge tootlusega võlakirjades) ja läbi eraldi loodud võlakirjaportfelli ning jagame nüüd oma nippe, mida võlakirjadesse investeerimisel silmas pidada.
Võlakirjadesse investeerimine on raketiteadus
Algajale investorile võib võlakirjadesse investeerimine esmapilgul tunduda lihtne. Samas tuleb võlakirjadesse investeerimisel teha sama põhjalik eeltöö kui aktsiatesse investeerimisel. Retsept Planet42-ga sarnastesse investeeringutesse mitte sattumiseks on hoolikas võlakirjatingimustega tutvumine ja investeeringuga kaasnevate riskide hindamine.
Kui aktsiaportfelli puhul võib tootluse koju tuua paar „raketti“, mille aktsiahinnad sööstavad kõrgustesse, siis võlakirjade puhul on lood vastupidi. Võlakirjaportfelli tootlusootus on teada investeeringu tegemise hetkel ning iga ebaõnnestunud investeering närib ära tüki planeeritud lõpptootlusest. Et üksiku läbikukkuja mõju kogu portfelli tootlusele ei oleks liiga suur, on võlakirjadesse investeerimisel hajutamine palju olulisem kui aktsiatesse investeerimisel. Näiteks võib 10-15 aktsiast koosnev portfell olla juba piisavalt hajutatud, kuid võlakirjaportfell 10-15 instrumendiga on ebamõistlikult kõrge riskiga.
Vali võlakirju nagu abikaasat
Investeerimine on sarnane abikaasa valikule. Excelisse võid ju kirja panna olulised kriteeriumid, kuid lõpliku otsuse tegemiseks peab olema ka hea sisetunne – usaldus ja usk, et ka aastate möödudes on tore koos olla. Seetõttu on oluline, et lisaks heale majanduslikule väljavaatele tekiks soov investeerimisteekond koos juhtkonna ja omanikega ette võtta. Siinkohal punaseid lippe eirata ei saa.
Lisaks hajutamisele oleme Avaronis loonud nimekirja 50 erinevast kriteeriumist, mida me enne investeerimist läbi kontrollime, et investeeringu riske minimeerida. Võlakirjadesse investeerimise teebki keerukaks detailide rohkus, millele investor peab tähelepanu pöörama. Mõnikord tuleb ka mõelda sellele, mida ettevõtte juhtkond ei ole kirja pannud võlakirjatingimustesse.
Hinda maksevõimetuse riski
Võlakirjainvesteeringu analüüsil on kõige olulisem hinnata, kui suur on ettevõtte maksevõimetuse risk ning mis juhtub, kui ettevõte ei suuda või ei taha oma kohustusi täita. Maksevõimetuse riski vältimiseks eelistavad investorid osta tugeva omakapitalibaasi ja tugeva turupositsiooniga ettevõtete võlakirju, mida reitinguagentuurid liigitavad investeerimisjärgu võlakirjadeks. Need võlakirjad on madala riskiga ja kahjuks ka madala tootlusega. Inflatsioonist kõrgema tootluse saamiseks tuleb võtta rohkem riski ning investeerida nii-öelda kõrge tootlusega võlakirjadesse, mis inglise keeles on high yield bonds. Neil võlakirjadel enamasti puudub reiting või see jääb alla investeerimisjärgu reitingut.
Ettevõtete maksevõimetuseni jõudmiseks võib olla erinevaid põhjuseid. Neist levinuim on ootamatu ettevõtte majandusliku seisu halvenemine. Näiteks, ettevõtte müügitulu on oodatust madalam või ettevõtte kulud kasvavad liiga kiiresti ja neid ei suudeta müügihindades kliendile edasi anda. Esineb aga ka pahatahtlikku käitumist, kus ettevõtte juhtkond kulutab võlakirjaemissioonist saanud raha mittesihtotstarbeliselt, mistõttu ei teki tulu, millest võlakohustused tasuda.
Tagatud võlakirjad on madalama riskiga
Võlakirjadega võetud kohustuste mittetäitmisel, mida inglise keeles kutsutakse default, on kõige paremas olukorras investorid, kelle nõuded on tagatud. Kui võlakirjadega võetud kohustuste katteks on piisavalt vara, siis reeglina soovivad ettevõtte omanikud selle vara väärtust maksimeerida ning vältida olukorda, kus vara läheks sundmüüki. Seetõttu otsivad ettevõtte aktsionärid sellises olukorras võimalusi lisaomakapitali kaasamiseks, et vältida tagatise kaotamist ja võimalikku pankrotti. Eduka aktsiaemissiooni korral võlakirjadest tulenevad kohustused täidetakse ning võlakirjaomanikel ei olegi vaja ise sekkuda. Kui lisakapitali kaasata ei õnnestu, siis tuleb investoritel raha sisse nõuda kas kohtu teel või nõuda tagatise realiseerimist tagatisagendi poolt, milleks on enamasti vajalik võlakirjaomanike üldkoosoleku heakskiit. Sellega seoses tasub võlakirjade tingimustes tähele panna, milline bürokraatlik kadalipp tuleb võlakirjainvestoritel läbida, et tagatiste realiseerimiseni jõuda. Samuti peaks investor hindama, kas see teekond on tehtud võlakirjainvestorite jaoks ebamõistlikult keeruliseks. Eestist väljaspoole investeerides tuleb silmas pidada ka kohalikku seadusandlust. Kuigi nõuded võivad olla tagatud, võib saneerimisseadustik takistada nende nõuete realiseerimist, sest see oleks enamiku kreeditoride jaoks kahjulik.
Kas põhiomanikel on oma nahk mängus?
Enamik võlakirju on siiski tagamata ning nende puhul on kriitiline hinnata, kas aktsiainvestoritel on oma nahk ka mängus või mitte. Tihti võtavad võlakirjainvestorid sisuliselt aktsiainvestori riski, aga nende investeeringu tõusupotentsiaal on erinevalt aktsiainvestoritest piiratud võlakirja fikseeritud tootlusega. Sellesse kategooriasse võib paigutada ka kurikuulsad Planet42 võlakirjad. Kui ettevõtte äriplaan toimib, on võimalik aktsiainvestoritel mitme(kümne)kordistada oma investeering, kusjuures reaalset raha on aktsiainvestorid mõnikord panustanud väga piiratult. Kui aga läheb halvasti, kaotavad võlakirjainvestorid enamuse investeeringust, kui mitte kogu raha.
Ettevõtte võimaliku pahatahtliku käitumise riski hindamiseks tasub läbi mõelda, kui lihtne oleks ettevõttel liigutada majandustegevus varjatult teise ettevõttesse, jättes võlakirjainvestoritele vaid tühja kesta. Näiteks pankade võlakirjade ostmisel sellist riski sisuliselt ei ole, sest tegemist on reguleeritud valdkonnaga ja päris keeruline oleks tekitada kõrvale teine pank, mis kliendid üle võtab. Üksikutele klientidele IT-teenuseid pakkuva tehnoloogiaettevõtte puhul oleks see aga üsna lihtne, sest klientide jaoks on oluline teenust pakkuvate spetsialistide kompetents, mitte niivõrd nende tööandja nimi.
Lõpptulemuse määrab halvaks läinud investeeringute arv
Sarnaselt teistele varaklassidele tuleb ka võlakirjade puhul investoril otsustada, kas moodustada võlakirjaportfell iseseisvalt või kasutada mõnda investeerimisfondi. Kui ise aktsiaid valides on juba üle 10 aktsiaga portfelli puhul päris suur tõenäosus saavutada aktsiaturu keskmine tootlus, siis võlakirjade puhul selline lähenemine ei toimi. Võlakirjade puhul määrab lõpptulemuse ebaõnnestunud investeeringute arv. Kui kümnest võlakirjast koosneva portfelli tootlus tähtajani on 10% ning iga võlakirja osakaal portfellis on 10%, siis ühe võlakirja mahakirjutamine viib portfellist minema kogu aasta tootluse. Kui portfellis on 50 võlakirja võrdsete osakaaludega ning neist kolm tuleb maha kirjutada, siis selle mõju on 6% portfellist.
Võlakirjadesse investeerimisel on eelis snaipritel
Avaroni soovitus on kindlasti portfelli hajutada, aga seda vaid juhul, kui lisanduvate ettevõtete maksevõimetuse risk ei ole suurem kui senisel portfellil. Kui hajutamise tulemusel portfelli kvaliteet langeb, siis võib hajutamisel olla hoopis negatiivne mõju kogutootlusele. Kui „puusalt tulistada“ ja laduda portfelli kõike, mis turul pakutakse, siis kujuneb ka portfelli „hapude“ võlakirjade osakaal kõrgeks. Puusalt tulistamise asemel tuleb võlakirjadesse investeerimisel harrastada täpsuslaskmist ja instrumente portfelli hoolikalt valida. See on aga ajamahukas töö ning paljud investorid ei ole valmis sellesse vajalikku aega panustama. Näiteks Avaronis meie tiim analüüsib läbi iga kuu 25-30 kõrge tootlusega võlakirjaemissiooni, millest investeeringud teeme tüüpiliselt 3-5 ettevõttesse.
Investoril on võlakirjadesse lihtsam investeerida läbi investeerimisfondi
Just töö keerukuse ja mahukuse tõttu eelistavad paljud investorid võlakirjadesse investeerida läbi investeerimisfondide. Erinevalt tavainvestorist on investeerimisfondidel oluliselt laiem võlakirjainstrumentide valik, sest lisaks kohalikul jaeturul pakutavatele avalikele emissioonidele on fondil võimalik osaleda ka institutsionaalsetele investoritele tehtud pakkumistes. Näiteks Baltikumis on toimunud viimastel aastatel 33 avalikku võlakirjaemissiooni ja lisaks 25 professionaalsetele investoritele suunatud emissiooni ja terve ports pankade võlakirjaemissioone, millele jaeinvestor ligi ei saa. Balti võlakirjaturul on ka üks kummaline eripära. Nimelt Balti võlakirjaturu vähese valikuvõimaluse tõttu pakuvad kohalikud avalikult kaubeldavad võlakirjad tihti madalamat tootlust kui sarnase riskiga Balti ettevõtete rahvusvahelised emissioonid, mis lisaks pakuvad ka suuremat likviidsust.
Võlakirjade indeksfondid ei ole nii atraktiivsed
Kui aktsiatesse investeerimise puhul on paljud investorid pöördunud indeksfondide usku, siis võlakirjade varaklassis ei pruugi indeksfondid aktiivselt juhitud võlakirjafondidele vastu saada. Aktsiaindeksfondide puhul toimib ulatuslik hajutatus passiivse fondi kasuks juhul, kui mõni raketina üles sööstnud aktsia indeksfondis oli, aga aktiivselt juhitud fondi ei jõudnud, mistõttu jääb aktiivse fondi tootlus indeksfondile alla. Teisalt ettevõtte pankroti korral ei ole ühe aktsia mõju indeksfondile suure hajutatuse tõttu nii suur, et aktiivselt juhitud fond saaks seda aktsiat omamata suurt tootluse eelist. Kui aktsiaindeksfondides on suurim osakaal kõige edukamatel ettevõtetel, siis võlakirjaindeksfondil on kõige suurema osakaaluga need ettevõtted, mis on välja andnud kõige rohkem võlakirju. Aktiivselt juhitud võlakirjafondil on võrreldes indeksfondiga võimalik väga kõrge võlakoormusega ettevõtteid vältida, mis pikema perioodi jooksul aitab saavutada portfelli madalamat riskitaset.
Võlakirjade likviidsuspreemia annab lisatootlust
Sarnaselt aktsiaturule on ka võlakirjaturul väga oluline likviidsus. Pikaajalistel investoritel on võimalik omandada ka madalama likviidsusega pabereid ja teenida tänu sellele likviidsuspreemiat ehk kõrgemat tootlust. Indeksfondides on üldjuhul vaid likviidsed instrumendid, sest muidu poleks võimalik tagada indeksfondi igapäevast osakute ostu-müüki. Aktiivselt juhitud fondidel on aga võimalik määrata fondist raha lunastamise etteteatamise aeg ja läbi selle omada suuremat paindlikkust portfelli ülesehitamisel kui indeksfondidel.
Loe kõrge tootlusega võlakirjadest lähemalt Liitu Avaroni uudiskirjaga